Mul ei olnud vahepeal tuju ega viitsimist midagi kirjutada ( kuigi just seda oleks ju võinudki videote asemel teha.. ) ja lükkasin seda pidevalt edasi kuni tänaseni. Täna mõistsin, et kui ma kohe ei postita, ei tee ma seda veel umbes kaks nädalat.
Miks? Sest järgmisest nädalast hakkavad testid-presentatsioonid. Õnneks ei tunneta ma stressi. Veel.   Ei viitsi väga detailidesse laskuda – ütlen lihtsalt, et teha on väga palju ja homme hommikul hakkan sellega pihta.

Täna ei ole kõige parem enesetunne, palavikk oli ka. Võtsin rohtu ja joon sidruniga teed ja püüan selle jama välja magada, sest haigeks jäämiseks on praegu väga vale aeg.
Kuna aga nüüd videosid teha ei saa, panen siia blogisse hoopis erinevaid pilte – koos seletustega – seoses sellega, mis vahepeal toimus või mida ma tähele panin. Ja muud sellist

Kui nüüd välja jätta minu aastavahetus, millest oli pilte Facebook’is ja mu picasa albumis( kus me Mate’ga käisime Gunma prefektuuris tema ühel sõbrannal külas ja uusaasta sööki tegemas ja templis ja pühamutes  ja mäkke ronimas ) , siis oleks vast oluline ära mainida, et Tokyos siiski on võrdlemisi külm olnud. 2-3 kraadi sooja päeval vahepeal. Ja 23ndal ( enne seda küll ka, aga mitte nii vaimustavalt ) sadas meile siia maha paksu, pehmet ja valget lund. Samal päeval pidas üks tüdruk oma sünnipäeva. “Üks tüdruk” on imelik öelda, tegelikult on tema just see, kellega ma siin kõige rohkem suhtlen. Ehk siis Irina, kes on pärit Venemaalt, Sahhalini saarelt (kui ei tea, guugelda, noh!). Ja Ira oli üliõnnelik selle üle, et tema sünnipäeval lund sadas,  ta oli isegi enne seda väga soovinud, et nii juhtuks. Saigi siis oma “kingituse” kätte. Mängisime lumesõda. See tähendab – mina, Ira ja üks vene poiss ja üks uzbeki poiss ja brasiillane (!!!) ja islandi tüdruk ja hiljem lisandus mõni jaapanlane ka. Brasiillane Felipe, kes nägi lund üldse esimest korda elus ja oli üliõnnelik, aga ka äärmiselt imestunud selle üle, et meie põhjamaalased õhukestes särkides õue jooksime (kus ta  juba paari teise inimese seltsis lund imetles) ja teda lumepallidega loopima hakkasime.  Või noh, mina alustasin, sest tema rumal-õnnelik näoilme ajas mind naerma.

Teised vaatasid saali aknast seda pealt ja aina kommenteerisid, et näed sa, põhjamaalased on peast segi. But who cares. Lõbus oli kõigil – meil ja neil, kes eemalt vaatasid. Lumememme veeretasime ka valmis. Aga nina oli puudu ning mulle meenus, et mul on külmkapis söömata jäänud porgand. Jooksin seda tooma. Irina on video peale jäädvustanud lumememme tegemise protsessi ja seda hetke, kus ma võidurikkalt ühikauksest välja torman  hüüdega: Heheii! ja porgandit kui tõrvikut üleval hoides teiste poole jooksen. Lumememm sai nimeks Captain Gorbachev. Don’t ask.
Sain teada, et jaapanlaste ja korealaste lumememmed on tavaliselt kahepallilised. Meie meisterdasime kolmeosalise. Minu meelest on meil tavaliselt ikka kolmeosalised. Seletasin neile seda sellega, et alumine on jalgade osa, keskmine on keha ja siis tuleb pea. Vähemalt  on see minu jaoks eluaeg nii olnud.

Sama päeva hommikul käisin hambaarsti juures, kus mu breketite epopea lõppes. Sain ka profülaktilise hambapuhastuse, mille tarbeks kasutati siis mingisugust erkroosat vedelikku ka, nii et mu igemed olid veel õhtuni Barbie-auto värvi. Sain ühe oma kolmest (!!!) jäljendist endale mälestuseks. Nimi peal ja puha…

Irina sünnipäevapeoks tõi igaüks midagi söödavat. Ma tõin emalt pakiga saadud Kalevi juustukoogimaitselise valge sokolaadi vahvlitükkidega, mis on megasuur ja mõnus. Promosin Eestit, ühesõnaga. Olen seda ennegi teinud, peamiselt šoksiga, jah! Kõigile maitses. Kuulsin küsimusi nagu: “Kas teil on see tavaline šokolaadi suurus??” Ma ei saa aru, kas nad pole kunagi enne suuri šokolaaditahvleid näinud või? Veel üks Eesti Nokia? xD Sõid ja kiitsid, aga lõpuks sai otsa, aga mõni tuli ikka veel  hiljem üle küsima, kas enam polegi. Nad ju ei tea, et mul on lauasahtlis veel üks! Aga seda ma nendega jagada ei kavatse.

Mõningaid muid pilte:

Aitab kah.

Filed under: Big in Japan, The Chronicles of Ari ]]> http://sunspotmomitou.wordpress.com/2012/01/27/tegelikult-pidin-ma/feed/ 0 sunspotmomito blogi 029 IMG_2277 blogi 056 blogi 062 403060_3041008233711_1518225017_32844015_257401054_n IMG_2171 http://sunspotmomitou.wordpress.com/2011/12/25/ohai/ http://sunspotmomitou.wordpress.com/2011/12/25/ohai/#comments Sun, 25 Dec 2011 20:11:38 +0000 sunspotmomito http://sunspotmomitou.wordpress.com/2011/12/25/ohai/ It was a lot of work. Please appreciate. Ari

It was a lot of work. Please appreciate.

Ari

Filed under: Big in Japan, The Chronicles of Ari ]]>

Jah.
Aga seekord ma vlogin.
Sest infot on üle mõistuse palju ja ma olen lisaks ka laisk.

Aga ma ju vähemalt postitan midagi.

Sai hambaarsti juures ära käidud. ( kaks päeva enne ära sõitu, eksole ) Sai kaks auku korraga ära parandatud! Homme lähen veel. Vihii. Aga tuimestus on küll räme asi. Ma ei arvanud, et seda nüüd alati tehtakse, kui viimati hambaarstil käisin, küsiti, kas ma tahan. Pidasin küll ilma vastu. Täna naerdi mind selle peale välja sõnadega “ainult vapramad saavad ilma”. Tehti siis üks süst. Hakati puurima. Mingi hetk oli tõesti juba valus ( isegi tuimestusega ) ja hakkasin piiksuma. Sain teise süsti. Peale seda teist süsti hakkas mul pihta hüsteeria. Naersin viis minutit kontrollimatult nagu täielik idioot. Aga tuimestas ka ikka väga korralikult. Ei tundnud enam üldse valu. Aga järele andis mõju ka umbes 4 tundi hiljem. Suu nägi välja selline  ~
Läksin sellise näoga poodi ja fotoateljeesse, kus oma dokumendipildid ära võtma pidin ( õnneks tegin pildid eile ära, muidu oleks need ka veel eriti kahtlased välja kukkunud ). Varjasin oma suud veidi kätega, et fotograaf seda õudust nägema ei peaks. Diktsioon oli selline, justkui oleks mul suus 3 Chupa-Chups’i. ^_^ v

Kaks tundi  tagasi nutsin 3-minutiliste vahepausidega. Hakkas vist kohale jõudma, et ma ära lendan. Aastaks. X_x  ( Aga püüan vahepeal veebruari-märtsi paiku vaheajal korraks siia tulla )

Pesumasina uks jäi lukku, kui oli pesu ära pesnud. Murdsime kaks tundi pead, lõpuks sai ülevalt lahti võetud ja luku seestpoolt lahti tehtud. Gawd. Mida veel.

Ari

Hakkasin täna kohvrit pakkima. Tegin midagi taolist nagu fitting. Proovisin, kuidas oleks vajalikud asjad hea ja mugav sinna sisse ära pakkida. Kahtlane tunne on ikkagi, et pean lisakoti ostma. Väiksema küll, aga siiski. Vaatasime vennaga Lufthansa kodulehelt pagasinõudeid: üle ookeani lennates võis olla kaks kotti/kohvrit, kumbki kaaluga 23kg. Mu kohver on iseenesest juba mingi 5 kilo raske o.o Nii et isegi, kui ma sinna kõik mingil seletamatul moel ära mahutakski, võib juhtuda, et kogu kraam kaalub juba 30 kilo. Ühes kohvris tohib aga olla ainult 23. Bleh. Käsipagasisse tuleb mul arvutikott (arvuti kaalub koos laadijaga juba 3.6 x.x ) ja seljakott, kuhu pean pakkima üheks hotelliööks vajalikud asjad ja oma elektroonilise sõnastiku ja kanjivihikud ja mingi vajaliku osa jp. keele konspektidest. Määä. Oh, ja fotoka! Määääääää. Oleks muidugi meeletult hea, kui ma ei peaks Frankfurtis ööbima.  Aga kuna see juba nii on, mis teha. Hotell pidi igatahes 5-tärnine olema.

Jalanõusid on ka omajagu. Miks? Sest et Jaapanis naljalt 40-41 numbriga [NAISTE]jalatseid ei leia. Võtan niigi kõige vajalikumad ainult. Aga lootust ikkagi on. Shin mainis, et Forever 21-is on suuremaid naistejalatseid ning Anželika rääkis, et meestejalanõud võivad ka kohati üpris naiselikud olla.

Hügieeni- ja kosmeetikavahendid. Pesu. RAVIMID. Suveniirid igaks elujuhtumiks [loe: Kalevi šokolaad ja paar Haapsalu temaatikaga magnetit, Eesti vaadete/vaatamisväärsustega postkaardid]. Ja veel mõnda. Kaks koduelektroonikatarvikut, mis, nagu ma avastasin, töötavad ka Jaapani madalapingelise elektriga. Ja kaks reisiadapterit, et ma oma arvuti ja need samused tarvikud seina pista saaks. Ei tea, peaks äkki mingi raamatu/brošüüri Eesti kohta ka kaasa võtma? Võib ju kasulikuks osutuda.

Riided võtavad loomulikult palju ruumi. Mitte, et ma neid palju kaasa tassida kavatseks, ma tean, et neid pole palju vaja, ainult kõige olulisem, aga ka see kõige olulisem võtab ruumi.  Ka Tokyos hakkab varsti jahedaks minema, seega ühte villast kampsunit ja paar tavalist džemprit ja ühte tuule-/vihmajopet oleks vaja. Ja sügisjope pean kuidagi ära mahutama. Või panen selle selga ja suren, kui Narita lennujaamas lennukist välja astun. Yay.

Ai, närvi läksin.

Ari

Filed under: The Chronicles of Ari ]]> http://sunspotmomitou.wordpress.com/2011/09/27/untitled-smth/feed/ 0 sunspotmomito http://sunspotmomitou.wordpress.com/2011/09/19/486/ http://sunspotmomitou.wordpress.com/2011/09/19/486/#comments Mon, 19 Sep 2011 20:09:29 +0000 sunspotmomito http://sunspotmomitou.wordpress.com/?p=486 ]]> Mõtlesin, et oleks ikkagi juba aeg siia blogisse jälle midagi kirjutada.
Sellised mõtted külastavad mind alati, kui loen õhtu otsa teiste inimeste blogisid. Aga täna lugesin enda oma ka, täpsemalt kõige vanemaid postitusi. Neid kõige esimesi. Ja ainult siin, wordpressis, blogspot on nii vana ja teismeline, et häbi hakkab, seepärast ma parem ei heidagi sinna pilku.

Uurides postitusi aastast 2007 ( paar oli isegi 2006ndast pärit ), tekkis väga tüüpilisel moel suur nostalgia. Aga mitte nii väga blogimise järgi, vaid just neid aegu igatsen ma nüüd taga. Mõtteid, mis mul siis peas keerlesid, blogisse ma neid siis ei pannud, aga mõni postitus annab siiski aimu sellisest värskusest, energiast, positiivsusest, ka naiivsusest vahel. Ma olen selle nelja aastaga muutunud. Üpris palju ning mitte just tingimata paremuse suunas. See on nüüd mu enesekriitiline pilk. Aga tõsi on see sellegipoolest. Mulle absoluutselt ei meeldi, kuivõrd ülianalüüsivaks ma muutunud olen. See häirib. Ei või üldse mitte midagi vabalt võtta enam. Kõigel ikka sada põhja all, ütleb mulle mõistus.  Olen alati selline kõhkleja-kahtleja tüüpi inimene olnud, aga kõigest vähesel määral. Praegu on küll selline tunne, et tahaks oma aju maha lasta ja ilma edasi elada. Kogu aeg on mingi pinge ja mõtlemine, mõtlemine. Isegi kõige rahulikematel hetkedel, ( näiteks, pea Stassi õlale toetatud ja silmad kinni ja vaikides  ) toimub mu peas mingi seletamatu sigin-sagin, analüüsimine, üle kontrollimine, mingisugune planeerimine ja välja arvutamine. Kuul pähe, kas pole.

Nostalgiast rääkides, lisan siis ka, et olen aastatega muutunud laisemaks, mis on väga hale. Mul on siht, aga ma ei pürgi selle poole. Ma ei oska ennast sundida. Ja samas on ütlemata häbi enda ja teiste ees, et ma selline mõttetu isiksus olen. Just mainisin, et olen ülianalüüsiv ja alati planeeriv, aga ega ma neid oma plaane väga ei järgi. Vähemalt pooltes juhtumitest.

Ööd.

Ari

But I have nothing to say.

So have this nice piece of music instead.

[http://www.youtube.com/watch?v=pSgcOuh9j7Y]

Alisa

.

In hope that you guys are doing better,
Alisa

Want more? Here you go.

Alisa