Trouble in the Lovely Neighbourhood

Ma armastan oma naabreid. Neid, kes elavad korrus allpool, täpselt meie all.  Kolisid siia 2 aastat tagasi. Kujuteldamatult rumalad ja kasvatamatud inimesed. Esiteks, on nad mingisuguse eriti imeliku kasvatuse ohvriks langenud. Seega on nende lapsed samasugused, pakun, et hullemadki. Teiseks, lapsed on veel väikesed, järeldatavalt tekitavad nad ka viis korda rohkem lärmi meie majas. Kolmandaks on need inimesed ka absoluutsed sead – tekitavad meie trepikotta rohkem prahti ühe nädalaga, kui see vaene trepikoda on kogu oma  eelnenud eksistentsi vältel näinud. ( Ja nad ei suvatsegi enda järel koristada! ) Neljandaks, füüsiline aktiivsus ( mõelge sinna sisse kõik, mis teile pähe tuleb ) algab neil tavaliselt pigem õhtu poole. Sageli  ka keskööle lähemale. Viiendaks, on trepikojas välisukseesine plats täis nende vankreid-rattaid-lillepotte, mis muudab postkastidele ligipääsu ja ka koristamise keeruliseks. Kuuendaks (!), on neil olemas kass. Kass on väga ilus. Aga nad lasevad (/jätavad) sel jalutada trepikojas, kuhu see kass kogu oma vajadused ka ära rahuldabki. Ja viimaks. Pereisa on neil niivõrd JOBU, et pargib oma suure ja nähtavasti ka hulga peksa saanud Mersu igale poole maja lähedale nii, et see seisab keset hoovi ja sealt ei saa teised oma autodega ei üle ega ümber.

Tahan juhtida tähelepanu sellele, et me oleme korduvalt ühel või teisel põhjusel neile üritanud teatavaks teha, et nende käitumine on otseselt häiriv. Aga..

Aga ühel päeval lähen ma vanaisa puukuuri ja toon sealt suure raske kirve, millega oma armastatud naabrite uksele koputama lähen. Kui nad aru pähe ei võta, likvideerin ma kõigi kahjuks kõigepealt kassi. Ehk siis tuleb neil aru pähe. Samas, milles küll vaene kiisu süüdi on..
Ma võiks loomulikult nad ka oma lazer-eye’ga ära leizerdada, kutsuks Mirju ( aka  Walker the Texas Ranger ) ka appi, et ta neid oma +3int boots’idega põranda sisse virutaks…

We’ll see.

Raamatukoguelamused aka Daam tossudes

Mõnikord, linnas jalutades või kooli minnes riivad tahtmatult pilguga mööduvaid inimesi ja neid, kellest ise möödud. mulle meeldib vaadata inimeste nägusid. Tähendab, siis, kui mul endal hea tuju on või kui need,  kellele mu pilk satub just maruvihaste nägudega ei ole. Samas ega kogu aeg ka ei jälgi ainult jalakäijaid. Poes või koolis või kinos või raamatukogus märkab ka huvitavaid isikuid. Paar nädalat tagasi käisin raamatukogus tähtaega pikendamas. Enne mind jõudis raamatupidaja ette selline eakam, vanamoodses mantlis naine. Ta oleks päris stiilne välja näinud, kui mitte need tossud. Appi, kes kannab klassikalise mantli ja ilusa kübaraga koos tosse! Päriselt. Minule lõi kohe selline pilt vastu nägemist. Sinna oleks sobinud klassikalised pruunid kingad, või saapad, ma ei tea, aga mitte tossud. Ta oli vist avastanud, et tal tähtaeg juba ammu möödas on ja kiiresti kodunt välja jooksnud, pannes jalga esimesed ettejuhtuvad jalatsid. (Kusjuures ma ei teadnudki, et vanemad naiste seas tossud populaarsed on).
Ühesõnaga, see tädike pikendas oma raamatu tähtaega seal ja siis võttis mingisuguse uue raamatu. Ja siis hakkas ta raamatukogutädile selle raamatu sisu ümberjutustama! Ja esitama retoorilisi küsimusi..isegi ma ütleks, filosooilisi.  Veidi naljakas oli tema taga seista ja kuulata seda monoloogi. Raamatukogutädi lisas aega-ajalt omapoolseid lühikesi kommentaare kuni ta andmeid arvutisse sisestas ja uue pileti välja printis.
Siis jõudis järg minu juurde. Tädike astus kõrvale, kuid oma monoloogi ta siiski jätkas. Siis kukkus mingist erootikast rääkima. Nüüd oli mul juba kahtlane seal seista. Ma mõtlesin korraks et äkki on need naised omavahel tuttavad (raamatukogutädi ja see daamike). Nad suhtlesid päris familiaarselt. Nii mulle vähemalt tundus.
Lõpuks, kui mina oma asjad ära ajanud olin, astus tossudes daam uuesti n.ö leti juurde ja lobises edasi. Kui ma õigesti mäletan, siis kui ma juba riietusin, rääkis tema, ei pigem vaidles selle teise naisega raamatu mõtte või sõnumi üle. Aga ma ei mäleta enam üldse, mis raamat see tal oligi, kuigi siis vaatasin küll, aga enam ei meenu. Aga jah, need tossud ikkagi. Samas, võib-olla sobiski see imelik tossu-mantli kombinatsioon tema iseloomuga hästi.