..juba kuskil kolm nädalat tagasi postitama. Aga videosid teha enam ei saanud, sest minu arvuti ei pea vastu. Seepärast püüan seda võimalikult vähe koormata. Ma ei saa teha videopostitusi, AGA ma võin mõningaid iPhone’ga tehtud videosid sellegipoolest üles laadida. Ma laen need youtube’ ja siis panen lingid blogisse.
Mul ei olnud vahepeal tuju ega viitsimist midagi kirjutada ( kuigi just seda oleks ju võinudki videote asemel teha.. ) ja lükkasin seda pidevalt edasi kuni tänaseni. Täna mõistsin, et kui ma kohe ei postita, ei tee ma seda veel umbes kaks nädalat.
Miks? Sest järgmisest nädalast hakkavad testid-presentatsioonid. Õnneks ei tunneta ma stressi. Veel. Ei viitsi väga detailidesse laskuda – ütlen lihtsalt, et teha on väga palju ja homme hommikul hakkan sellega pihta.
Täna ei ole kõige parem enesetunne, palavikk oli ka. Võtsin rohtu ja joon sidruniga teed ja püüan selle jama välja magada, sest haigeks jäämiseks on praegu väga vale aeg.
Kuna aga nüüd videosid teha ei saa, panen siia blogisse hoopis erinevaid pilte – koos seletustega – seoses sellega, mis vahepeal toimus või mida ma tähele panin. Ja muud sellist 
Kui nüüd välja jätta minu aastavahetus, millest oli pilte Facebook’is ja mu picasa albumis( kus me Mate’ga käisime Gunma prefektuuris tema ühel sõbrannal külas ja uusaasta sööki tegemas ja templis ja pühamutes ja mäkke ronimas ) , siis oleks vast oluline ära mainida, et Tokyos siiski on võrdlemisi külm olnud. 2-3 kraadi sooja päeval vahepeal. Ja 23ndal ( enne seda küll ka, aga mitte nii vaimustavalt ) sadas meile siia maha paksu, pehmet ja valget lund. Samal päeval pidas üks tüdruk oma sünnipäeva. “Üks tüdruk” on imelik öelda, tegelikult on tema just see, kellega ma siin kõige rohkem suhtlen. Ehk siis Irina, kes on pärit Venemaalt, Sahhalini saarelt (kui ei tea, guugelda, noh!). Ja Ira oli üliõnnelik selle üle, et tema sünnipäeval lund sadas, ta oli isegi enne seda väga soovinud, et nii juhtuks. Saigi siis oma “kingituse” kätte. Mängisime lumesõda. See tähendab – mina, Ira ja üks vene poiss ja üks uzbeki poiss ja brasiillane (!!!) ja islandi tüdruk ja hiljem lisandus mõni jaapanlane ka. Brasiillane Felipe, kes nägi lund üldse esimest korda elus ja oli üliõnnelik, aga ka äärmiselt imestunud selle üle, et meie põhjamaalased õhukestes särkides õue jooksime (kus ta juba paari teise inimese seltsis lund imetles) ja teda lumepallidega loopima hakkasime. Või noh, mina alustasin, sest tema rumal-õnnelik näoilme ajas mind naerma.
Teised vaatasid saali aknast seda pealt ja aina kommenteerisid, et näed sa, põhjamaalased on peast segi. But who cares. Lõbus oli kõigil – meil ja neil, kes eemalt vaatasid. Lumememme veeretasime ka valmis. Aga nina oli puudu ning mulle meenus, et mul on külmkapis söömata jäänud porgand. Jooksin seda tooma. Irina on video peale jäädvustanud lumememme tegemise protsessi ja seda hetke, kus ma võidurikkalt ühikauksest välja torman hüüdega: Heheii! ja porgandit kui tõrvikut üleval hoides teiste poole jooksen. Lumememm sai nimeks Captain Gorbachev. Don’t ask.
Sain teada, et jaapanlaste ja korealaste lumememmed on tavaliselt kahepallilised. Meie meisterdasime kolmeosalise. Minu meelest on meil tavaliselt ikka kolmeosalised. Seletasin neile seda sellega, et alumine on jalgade osa, keskmine on keha ja siis tuleb pea. Vähemalt on see minu jaoks eluaeg nii olnud.
Sama päeva hommikul käisin hambaarsti juures, kus mu breketite epopea lõppes. Sain ka profülaktilise hambapuhastuse, mille tarbeks kasutati siis mingisugust erkroosat vedelikku ka, nii et mu igemed olid veel õhtuni Barbie-auto värvi. Sain ühe oma kolmest (!!!) jäljendist endale mälestuseks. Nimi peal ja puha…
Irina sünnipäevapeoks tõi igaüks midagi söödavat. Ma tõin emalt pakiga saadud Kalevi juustukoogimaitselise valge sokolaadi vahvlitükkidega, mis on megasuur ja mõnus. Promosin Eestit, ühesõnaga. Olen seda ennegi teinud, peamiselt šoksiga, jah! Kõigile maitses. Kuulsin küsimusi nagu: “Kas teil on see tavaline šokolaadi suurus??” Ma ei saa aru, kas nad pole kunagi enne suuri šokolaaditahvleid näinud või? Veel üks Eesti Nokia? xD Sõid ja kiitsid, aga lõpuks sai otsa, aga mõni tuli ikka veel hiljem üle küsima, kas enam polegi. Nad ju ei tea, et mul on lauasahtlis veel üks! Aga seda ma nendega jagada ei kavatse.
Mõningaid muid pilte:
Aitab kah.
