Ma olen väga teadlik sellest, kui palju aega möödus sellest, mil ma viimati postitasin. So what.
Ma lihtsalt teen lühiülevaate mõningatest tähtsamatest sündmustest ja siis räägin muidu niisama ka.
Kõigepealt tuleb meelde 7. september, mil tulid “esimesed” jaapanlased meie ülikooli külla. Nad olid eelnevalt Peterburis käinud, peale seda ka Helsinkis. Meil olid parajasti lõppenud loengud ning istusime aatriumis. And they came. Kogunesid aatriumi keskele. Liikusime aralt nende suunas. Paluti tutvustust teha. Ja miskipärast võtsin ma julguse kokku ning kamp eesotsas Vira ja minuga läks end tutvustama. Ja siis ringis seisnud jaapanlased tegid järjest sama. Seal ei olnud inimesi ainult Yamagata Ülikoolist, vaid veel mujaltki. See tähendab, mujalt oligi rohkem..
Pärast tehti mingisugust savimängu, mille kirjeldamisel ma pikemalt ei peatu. Ütlen vaid, et kui Susanna enam pildistada ei viitsinud, võtsin ma ise tema fotoka kätte ja ronisin jaapanlastele kuklasse, et pildistada, kuidas nad kujukesi voolivad.
Siis sai veel mõnda aega lobiseda suvaliste jaapanlastega. Peale seda laulsid Mirju ja Hanna kaks imeilusat laulu. ( I dear say they sang soooo beautifully.. x3 ) Siis laulsid k õ i k jaapanlased kaks laulu. Bjuutiful. Peale seda tegime nendega pilte ja pläkutasime veel ja origamitasime. Saime omiyagesid ka. Näpsasin endale KKJ manga 1. osa! *freak* Noh, mis ma teha sain, kuskil mu sisimas istub siiani teismeline tüdruk, kes fännab seda animet mingil moel siiani.
Keegi ei julgenud võtta “Vaimudest viidud” imeilusa, multifilmist võetud illustratsioonidega lasteraamatu. And then eventually Geku got it. Ma tahan millalgi talle külla seda lugema ja vaatama tulla. ‘Kay? Veidi hiljem seadsime me kõik sammud vanalinna poole ning õhtu lõppes Kompressoris pannkooke süües. Kui aus olla, siis mulle ei meeldi jutustada juba kaua aega möödunud asjadest, aga ma tunnen mingil määral kohustust. Ma ei tea küll, kelle ees. Oh, and btw., need jaapani tüdrukud, kellega me Kompressoris ühe laua taga istusime, ütlesid, et ma näen välja nagu Angela Aki.
Järgmine meeldejääv sündmus oli Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu õppijate pidu. Vanalinnas, East’is. Michael C owns teh place. Japanistid olid kõige paremini esindatud. Lisaks olid seal ka Miyu ja Ao-san ja Erika ja Seika. Nukke-sensei astus ka peolt läbi, rääkis meiega veidi juttu. Nii tore oli teda näha. Ta ütles, et tuleb veebruarist taas õpetama. ( yeah, hope I’ll still be in the group by that time <.< ) Õhtu lõppes sellega, et Aoyama, kellega ma polnud varem peale “Tere” ühtki sõna vahetanud, kutsus mind oma lahkumispeole, mis pidi toimuma nädal hiljem. Epic success.
Lahkumisõhtu toimus ühikas, mis oli minu perspektiivist äärmiselt mugav. I just had to climb a couple of floors. Ma tõin talle omiyageks karbi värskelt korjatud pohladega, millest ta lõpuks nii vaimustusse sattus, et tänas mind veel nelisada korda. That was winsome. Alati on hea meel, kui kellelegi su kingitused meeldivad. Yumi jõudis ka mingi hetk peole ja meil oli ülimalt tore teda õhtu läbi jälgida ning temaga juttu ajada.
Järgmine asi: uued jaapanlased, seekord kõik Yamagata üliõpilased. Nad tulid isegi terveks nädalaks, kuid mul ei olnud võimalust nendega eriti palju suhelda. Jõudsin siiski eelviimasel päeval Lost Continent’i ( Ao-san oli selleks ajaks juba Eestist lahkunud), kus oli nö lahkumispidu. Seal saime Mirjuga endale kirjasõbraks Maria-san’i.. Peaks talle nüüd millalgi kirjutama ka. Like.. NAO, if possible!
Pidasin see aasta oma sünnipäeva! Chopsticks’is! With a great company! Geku-Mirju-Shin-Silja- (Ryca fantoom) -Herman-Kris-Laura-Iru-Stass ja eluarmas suur, pehme helelilla hippo ( Herman says: Hip-hop Potamus ), mille ma neilt kingituseks sain. Silja ja Ryca oli muidugi mind veel teisipäeval isetehtud koogi ja lille ja kaardi ja pehme kutsuga üllatanud. Iru kinkis mulle ülilaheda raamatu kanjidest ^_______^ Samal päeval läksime kõik koos ka Vira, Julia ja Katja lahkumisõhtule ( Sest nad läksid Jaapanisse vahetusõpilasteks ) ühika kuuendale korrusele. Õhtu high-light oli siis, kui Yumi hakkas Miikaeli igatpidi “kickima”, sest too oli Stassi kohta veidi ebaviisakalt öelnud.
Oktoobri alguses veetsin paar päeva Stassi juures JA ( !!!!! ) sain tädiks!!!!! Minu vennale sündis 8. oktoobril tütar, kes sain nimeks Danielle!
EPIC WINSOMENESS! Kahjuks pole ma siiani saanud neile külla minna. Esiteks olin tõbine ja pärast oli nii neil kui mul endal palju tegemist. Aga peale vahenädalat teen seda kindlasti.
15. oktoober – EHI sügispidu. Jõudsime Gekuga kell 19.20 Raekoja platsile, et vaadata rebaste ristimist. Häbi teile, rebased – neid oli seal maksimum 12! Samas jah, vihma tibutas ja nii. Ega peol ka eriti palju rebaseid ei olnud. Vist. Igatahes, jõudsime me Gekuga seega kaks tundi varem East’i ja aitasime “süüa teha” jne. Sai Michael C-ga juttu ajada. Ta on nii.. imelik inimene – ma mõtlen seda, et mis tööd ta teinud on <.< ja lihtsalt ei saa aru, kuidas tema õpingud ja erinevad tööd omavahel haakuvad. Aga ta on väga põnev inimene. Pärast tuli ta isegi minuga salsat tantsima seal, kuigi asi lõppes minu kaela traumaga, sest mingi ehikas tantsis jäsemed harali ning üks tema ülejäsemetest jäi minu juustesse kinni. Michael sai alles nädal hiljem teada, et minu trauma polnud üldsegi tema süü xD
Ja veel! kaks eelnevat nädalat olid olnud imelikud. Kõigepealt mainis Joel meile Gekuga, et esimesel kursusel oli ta arvanud, et me käime. Ma küsisin, mis siis teda oma arvamust muutma pani. Ta vastas, et ei näinud meid kordki käest kinni hoidmas või suudlemas. Kui me sellest Hermanile ja Kristenile rääkisime, vastas Herman midagi väga mitmetähenduslikku, seega, oletan ma, arvas ta, et meid võib mingis mõttes armuskeste paariks pidada.
Tol samal EHI peol, ütles Michael C, et me Gekuga näeme väga ühte moodi välja, eriti, kui näiteks mina värviks juuksed punaseks ja Geku muretseks endale samasugused prillid nagu minul. That was innocent. Möödunud nädalal, kui me Kehrwiederis teed jõime ja temaga taaskord juttu ajasime, küsis ta, et kas me juhuslikult koos ei ela.
Geku&Ari: Nop.
Michael: Do you plan to?
Geku&Ari: Nnnop.
Mõni aeg hiljem, rääkisime sellest, kui tublid me tegelikult gümnaasiumi ajal olime ja kui palju jõudsime ning et mis meist nüüd saanud on. Avaldasin mõtte, et vajan kiiremas korras sporti.
Michael says: You two could box.. or wrestle, with bikinis .. and rub oil on your bodies and stuff.
Ari says: Or bath in jello, right? -.-
Nii et jah. Päris mitmel on kahtlased fantaasiad minu ja Geku suhtes. Stassil ka, except for the fact that he’s jealous about that. <3
Reedel viisin oma Jaapanisse mineku motivatsioonikirja ning õppekaardi väljavõtte kooli. Teised olid juba neljapäeval ära andnud. Allik istus kontoris ning naeratas mulle ülinummilt, kui ma sisse astusin ja küsisin, kuhu need asjad panna võib.
Reedel pidas Herman sünnipäevapidu oma kodus. Vedasin Stassi ka rõõmsalt sinna. Meid oli veidi rohkem, kui korter võimaldas, see-eest veetsime väga meeldivalt aega. Miyu, Seika ja Kana tulid ka. Laura tegi midagi väga maitsvat süüa. Herman viskas kõõksuma panevaid nalju. Meie neljane gäng naeris end üldiselt iga asja peale ribadeks, eriti aga siis, kui me Gekuga lazymuffini videosid järgi tegema hakkasime. Kristi tegi Kristenist väga palju naljakaid pilte. Ja mitte ainult temast. Meist kõigist. Õhtu läks korda. Igatahes.
Stass saatis mu ühikani, aga siis otsustasime veel natuke õues jalutada. Ühikasse jõudsin juba poole ühe paiku. Olin just kavatsenud magama heita, kui avastasin, et Shin oli mulle vastamata kõne jätnud. Helistasin talle tagasi. Sain aru, et mind õnnitletakse millegi puhul, aga ei saanud aru, mille puhul siis. Aga siis ta ütles, et Mirju ja mina saime Jaapanisse Yamagata Ülikooli. ( ma ise polnud ju oma meili üle vaadanud, sest kavatsesin arvutis istumise asemel hoopis tudule minna.. ) Ja kuidagi oli selline “wut?” tunne. Nüüd pidin ikkagi postkasti vaatama. Seal oli kiri:
Head Yamagatasse ja Gakushuin joshidaisse kandideerinud,
….pläkupläku..
Komisjon, kuhu kuulusid Yumi Nakata, Maret Nukke, Alari Allik ja Elli
Feldberg, otsustas jaapani keele õpitulemuste, keskmise hinde ja
motivatsioonikirja põhjal saata Gakushuin joshidaisse Tatjana Fišeli
ning Yamagata ülikooli Mirjam Puuri ja Alisa Ivanova. Palju õnne!
…pläkupläku..
Nõnda. Ja siis ma lihtsalt olin. Helistasin, et rääkida sellest Stassile ja siis äratasin telefonikõnega ema üles. She was shocked. Geku ja Shin õnnitlesid mind, rääkisin msn-is nendega veidi ja Mirjuga. Ja siis heitsin magama ja hakkasin nutma. Ärge küsige. Aga osa sellest sisaldas endas [ I don't want to be apart from the people I love for a whole year.. ] Helistasin veel Stassile ja pillisin. Lõpuks jäin magama. I’m so pathetic. Lõpuks saan kauaoodatud võimaluse ja siis lihtsalt kukun nutma.
Järgmisel päeval magasin lõunani. Siis tuli Stass külla. Õhtul viis ta mind Sakurasse sööma. And I saw Bruno. Ma ei mäleta, kas Shin oli mulle rääkinud või ei, aga kuskilt ma pidin teadma, et ta seal töötab. Aga ma olin unustanud. Bruno lehvitas mulle sõbralikult leti tagant. Lehvitasin vastu.
Sõin yakisobat ( oishii! ) ja sake makisid. Sake makidel pole mingit seost sake’ga. Kaheksa väikest makit lõhega. Stass tellis endale rameni sealiha ja köögiviljadega ning gyoza pelmeenid. They were delicious :3 ma näpsasin talt kaks tükki. Ma pean mainima, et teenindus Sakuras on palju parem kui korrus ülevalpool. Teate küll… Very enjoyable. And then there was ice cream from the place that used to be called Spice Ice ( Viru C. ), what’s-it’s-name nao…
Järgmisel päeval, ehk siis eile, tulin ma Haapsalusse. To enjoy the lovely company of my eternally quarreling parents -.- ja muidugi ka selleks, et kirjutada proseminaritööd ja õppida jaapani keelt.
Kurat, ma väsisin kirjutamisest ära.
Ari.
